Davosi majandusfoorumil esitatletud maailmamajanduse väljavaated ei külva just erilist optimismi. Probleem ei ole mitte niivõrd selles, et maailmas ei ole “raha”, vaid ka selles, et hetkel ei ole ka “raha” kuskile panna ehk siis on oluliselt vähenenud raha nõudlus. Maailmamajandust haaranud pandeemia on sügavam, kui tahame tunnistada.
Kui nüüd vaadata seniseid majanduse kokkutõmbumisi viimase kolmekümne aasta jooksul, siis võiks ennustada, et üleüldine elustandard arenenud maades ilmselt järgmise 4-6 aasta jooksul pigem halveneb (kui elustandardit mõõta tarbimise monetaarse mahu või tarbijakonjunktuuri järgi), kas ta aga pärast seda tõusma hakkab, sõltub paljuski sellest milliseks kujuneb õhtumaade võime globaalsetes väärtusahelates uusi väärtusi luua.
Vanadel tarbimisveduritel aur väljas
Raha ei ole asi iseeneses, vaid väärtuse nominaator. Võib lihtsustatult öelda, et hetkel on makrotasandil probleeme sellega, et senised tarbimisväärtused (nagu näiteks tippkvaliteediga kodu, tippelektroonika, tippautod) ei ole praegust majanduskasvu vedanud suurte turgude (USA, L-Eur, Jaapan) keskmise tarbija silmis enam atraktiivsed. Tarbijate senine väärtusjanu on nendes segmentides kas kustutatud või ei ole tarbija enam valmis oma tuleviku finantsilist vabadust tänaste tahtmiste nimel ohverdama.
Üks makrostsenaarium näeb ette, et samu tarbimisväärtuseid võiks ihaldada uued juhtivad tarbimisturud (Hiina, India, Brasiilia, Aafrika). Selle stsenaariumi eelduseks on see, et inimeste väärtusihalused on üle maailma universaalsed. Võimalik, et globaalse massikultuuri mõjul on sellise eelduse püstitamisel ka teatud alus, kuid selles ei saa olla ülemäära kindel.
Aga, kui siiski võtta aluseks, et keskmise hindu unistuseks on siiski oma koju saada samuti PC ja LCD-teler ning osta uus Skoda Fabia, siis kas õhtumaadel on midagi selle teadmisega peale hakata?
Asi on nimelt selles, et nende põhiväärtuste loomise kontroll ei ole enam ammu õhtumaade kätes. Me ei loo olulist lisaväärtust neile nende põhiväärtuste loomisel.
Kui kauaks jätkub kiiretel arenejatel energiat?
Siiski, kui see stsenaarium käivitub, jälgivad hommikumaad üldiselt sama mustrit ja jõuavad samasse kriisi, kuhu õhtumaad nüüd selle sajandi hakul on tuhisenud. Kuid märgatavalt kiiremini. Probleemi põhjus on nimelt tarbimisühiku tekkeprotsessis. On üks nähtus, mida sellest tekkevalemist on võimatu eraldada ja see on energia.
Võiks öelda, et hommikumaade senise majandusliku edu taga on olnud tohutult suurel määral taastuva energia kasutamine tootmistsüklis. Ma ei pea silmas siin tuulikuid, vaid inimesi. Inimeste energiaefektiivsus ja reproduktsiooni võime on hommikumaades olnud (kordades?) suurem, kui õhtumaades. Kausi riisi eest teeb hindu oluliselt rohkem “kasulikku tööd”, kui sakslane. Juhul, kui aga käivitub eelkirjeldatud stsenaarium, peaks hommikumaade inimeste energiaefektiivsus hakkama langema. Keskmise hindu nõudmised sama hulga kasuliku töö eest kasvavad, näiteks kahe kausi riisini.
Sellega jõuavad nad sama probleemini, mille ees seisavad täna õhtumaad – kuidas samase hulga kasuliku töö tegemiseks kasutada enam isetekkelist ja taastuvat energiat? Siit me jõuamegi nö. 6nda tööstusrevolutsioonini. Õhtumaade üks šanss on olla valmis rahuldama hommikumaade kasvavat energianälga taastuvate ja isetekkeliste energia ning energia-ökosüsteemide lahenduste järele.
Taandades nüüd kogu selle abstraktse arutelu meid lähemalt puudutavasse konteksti, oleks erakordselt lühinägelik rääkida Eesti puhul vajadusest “võidelda välja oma kohta iPodi tootmise tarneahelas”, veel vääram oleks endiselt klammerduda Eesti Nokia otsimise odüseiasse. Miks me peaks õhutama inimesi kaasa minema matuserongiga? Palju olulisem oleks juba praegu genereerida energia-ökosüsteemide alast võimekust. Ausalt öeldes, alustuseks oleks hea seegi, kui hakkaksime mõtlema, kuidas Keenias ja Kambodjas saaksid inimesed lihtsamini puhast vett ja tube jahutada. Seega üleskutse – tee neegrile külma – ei ole kantud mitte rassistlikust hoiakust, vaid soovist jagada nendega seda, mida meil on palju, aga neil vähe.
